Kontakt: info@vljohvi.ee   Jõhvi facebook

Printer Friendly, PDF & Email

Kodus on parem

Esmaspäev, 9. oktoober, 2017

Meie linna ilme muutub ja meie lapsed juba ei tea, kus asus Kaevurite klubi, kino „Rahu“, kauplus „Edu“, postkontor  ja pelmeenisaal. Muutuvad ka meie endi näod. Ainuke, mida ei saa muuta, on see, et me oleme siin sündinud ja üles kasvanud ja et see linn on juba osa meist endast.

Temaga on seotud minu saatus ja ka kogu minu elu…

Las öeldakse, et kuskil on olemas linn, mis parem kui see…
Kuid minu oma on kallim ja parim mu jaoks…
Kogu oma armastusega kinnitan seda…

(Vladislav Kernis Amelin)

Mingi hetkeni mõtlesin, et see kõlab kuidagi paatoslikult, kuid elus oli üks hetk, kui oli vaja otsustada ümberkolimise üle Tallinnasse. Ja siis kõik, mis varem oli olnud nii igapäevane, igav ja tüütu, muutus mu jaoks  korraga nii tähtsaks ja kalliks. Ema juurest peale tööd läbi ei jookse, sõbrannade jaoks aega pole ja üldse jääb pidevalt aega puudu.

Vaade aknast, tee tööle,  poemüüja nägu ja üldse kõik muutub tasapisi mulle võõraks. Pole isegi enam, keda teretada. Saab muidugi siia tulla. See polegi nii kaugel, kuid elu on ju nii lühike, et ei tahaks end kulutada millegi parema otsimiste peale, kui see parim on siin minu kõrval. Ma sain aru, et ei taha elada võõrsil! Kodus on nagunii parem. Siin aitavad isegi seinad! Muuseas, on millega tegeleda vabal ajal. On sport, suhtlemine, jalutuskäigud ja kord nelja aasta tagant ka valimised - polegi ju halvem kui pealinnas.
Valimiste aeg, see on eriline aeg. Paljud on haaratud uutest ideedest, soovist muuta, ehitada ümber, parandada. Teineteise võidu pakutakse „leiba ja vaatemänge“, saadakse kokku, kuulatakse üksteist ära ja antakse lubadusi. Linnarahvas muigab salapäraselt ja lõpuks otsustatakse kõige väärikama kandidaadi kasuks. Küllalt varsti need, kes saavad selle au vääriliseks, võtavad sisse omad kohad linna juhtimises. Mulle tundub, et see on hea, et valimistest võtab osa suur hulk väga erinevaid inimesi, on kuulsaid ärimehi ja poliitikuid, on ka n.ö. „naabripoisse“, ja kõik soovivad meie kõigi jaoks parimat. Äge konkurents ei lase „loorbereil puhkama jääda“ , see aga tähendab, et plaanitud projektid viiakse ellu ja meie linn hakkab arenema. Kuid ei maksa unustada kass Leopoldi kuulsat ütlust: „Lapsed, elagem sõbralikult!“  

Ehk siis pole vaja poriga loopida üht või teist kandidaati ja siis oodata seda sama enda suhtes mõne teise partei või valimisliidu esindaja poolt. Kõik me tahame ühte ja sama, et meie linn õitseks ja et linna elanikud ei tahaks siit kusagile ära sõita. Lubada võib paljugi, kuid lähtuda tuleks reaalsusest, me peaks selgelt nägema, mida on võimalik ära teha kohe ja mida kohe teha ei õnnestu.

Oskus kokku leppida, mitte jagades kõiki omadeks ja võõrasteks, see on omadus, mis on vajalik tulevastele saadikutele ja mida tuleb kasvatada maast madalast ka meie lastes. Lahendades konfliktseid situatsioone, põrkan ma tihti kokku sellise raevuka sallimatusega isegi lähedaste inimeste vahel, et ka tuntud seebikad ei tundu enam liialdustena. Kui aga täiskasvanud, eriti veel saadikud, ei oska omavahel kokku leppida, siis mida me ootame lastelt? Lahendada lahkhelisid rahulikult, mitte minna üle solvanguteni - see kõik on võimalik, ehkki mitte nii efektselt ja põnevalt,  skandaalide ja paljastusteta, sest reaalne elu erineb talk-showdest. Loodan, et tulevad sellised  inimesed, kelle poole võib pöörduda oma probleemiga ja leida arusaamist ja toetust. Minu poole pöördutakse tihti probleemidega, mida ei taheta jagada kogu maailmaga, tavaliselt mingist hädast ei taheta rääkida isegi lähedastele,  et neid mitte riivata, mitte kaotada usaldust. Just selle tõttu on väikeses linnas tähtsad sellised omadused nagu delikaatsus ja tähelepanelikkus teiste suhtes, täpselt nagu peredes.  

Loodan, et peale 15. oktoobrit paljud meist hommikul, teel tööle, poodi, kooli või lasteaeda minnes ütlevad teineteisele „Tere hommikut!“ ja seda täie siirusega.

Svetlana Safronova

Mul on kõrgem pedagoogiline ja juriidiline haridus, lõpetasin Paikuse Politsei- ja piirivalvekolledži.

Üle kahekümne aasta töötan noorsoopolitseinikuna.