Kontakt: info@vljohvi.ee   Jõhvi facebook

Printer Friendly, PDF & Email

Turvaline Jõhvi!

Laupäev, 23. september, 2017

Olen Eestimaal palju ringi liikunud. Püüdnud jõuda igasse kui viimasesse kolkasse. Olgu see siis Tallinn või Nuustaku, Põlva või Orjaku, igal pool olen kuulnud jutte Ida-Virumaa ja selle keskuse Jõhvi jubedustest! 

Mäletan, kui ma noor olin ja Pärnu kandist naise võtsin, püüdis ämm minu värskele kaasale aru pähe panna. “Kas sa laps mõtled ka, kuhu sa lähed? Jõhvi!!!! Sinna bandiitide pesasse!!!“. Igal pool räägiti, et Jõhvis pätid ja vargad jooksevad jalust maha, öösel lõigatakse kõrisid läbi ning narkomaanid vedelevad tee ääres virnades! Küllap olete isegi kuulnud selliseid jutte. 

Võib olla ma pakkusin veidi üle! Aga kui pakkusin, siis tõesti ainult veidi! Kas tõesti on olukord Jõhvis nii halb? Julgen väita, et ei ole! Jõhvis on turvaline elada! Igatahes mitte halvem, kui kuskil mujal! Alati vilksatab tänavapildis siin-seal politsei auto. Avalik kord on kaitstud! Ei anta armu tänavatel kihutajatele ega vargapoistele. Ja meie politseinikud pole sugugi halvemad kui Tallinnas või Tartus. Isegi mu ämm kaalub Jõhvi kolimist!

Tekib küsimus, miks ma siis proovin siin sõna võtta turvalisuse teemal? Kui Jõhvis on kõik turvaline, siis milles on küsimus?

Jah! On küll hästi! Kuid ikka siin-seal juhtub midagi.

Kas meie politsei teeb siis tööd halvasti?

Ei! Politsei teeb head tööd!

Minu arvamus on, et iga kodu, iga küla, iga linna ja iga riigi turvalisus saab alguse inimesest. Inimesest – see tähendab meist endist! Minust ja sinust!

Jälle tekib küsimus – kuidas saab inimene ise Jõhvi turvalisust suurendada?

Kõik on väga lihtne! Jõhvi turvalisus saab alguse kasvatusest! Kuidas sind ennast on kasvatatud ja kuidas sina kasvatad oma lapsi. 
Tuletage meelde, kindlasti tuleb tuttav ette!  

Kuuled hilja õhtul õues appikarjeid! Kas sa lähed välja abivajajale appi või lased ta tuppa kiusajate eest peitu? Ei! Sa kustutad toas tule ja tõmbad kardinadki ette! Nagu sind ei oleks kodus. 

Päise päeva ajal tõmbavad kaks nolki memmel käest kotti. Kas sa püüad kurikaelu takistada? Ei! Sa astud teisele poole teed, nagu oleks sul sinna asja! Tõstad krae ülesse ja kiirendad sammu!

Tulid oma lapsele kooli juurde vastu ja näed, kuidas üks noormees müüb kahele koolipoisile mingi paki valge pulbriga. Kas sa teavitad politseid sellest? Ei! Sa surud oma lapse käe kõvemini pihku ja katsud sealt kiiremini minema saada!

Eks ole tuttavad situatsioonid! Ja neid on veel palju erinevaid.

„See pole minu asi! Las sellega tegeleb politsei!“. 

Kindlasti politsei tegeleb sellega! Aga kas see pole ikka sinu asi? Kas sina ise oled midagi teinud, et selliseid situatsioone ei tekiks?

Kas sina oled kasvatanud oma last nii, et ühiskond tunneks tema üle uhkust? Ei ole minu asi õpetada, kuidas seda teha, aga alustama peaks näiteks sellest, et kassi ei tohi sabast tirida, koera ei või kividega loopida…. Jätkata võiks sellega, et väiksemate käest ei või mänguasju ära võtta, kui naabripoiss tüdrukut kiusab, tuleb tüdrukut kaitsta, vanemale inimesele tuleb bussis kohta pakkuda…. Mis kõige tähtsam, kõik need õpetused tuleb kinnitada oma eeskujuga! Näitame siis oma lastele eeskuju ja püüame kõigepealt ise olla oma turvalisuse tekitajad. Alustame sellest, et ei viska prahti maha, vaid viime prügikasti, ületame sõiduteed selleks ettenähtud kohas ja kindlasti rohelise fooritulega, anname eakatele ühistranspordis istet, laseme naisterahva enda ees uksest sisse või välja, astume nõrgema kaitseks välja, anname politseile teada õigusrikkumisest. Proovime üks kuu elada nii, et ei viska prahti tänavale! Uskuge mind, tänavapilt muutub otsekohe!

Ja vale on jutt, et üks inimene ei suuda meie Jõhvit muuta! Suudab küll! Eeskuju on nakkav. Ja homme ei ole sa enam üksi!

Paraku on meil praegu nii, et agressiivsus kasvatab agressiivsust, argus kasvatab argust ja ükskõiksus kasvatab ükskõiksust. Mis on ääretult kurb!